Teekond breketiteni

Pilt: magnoliamom.com

 

Paar kuud tagasi otsustasin, et võtan ikka end käsile ja panin ortodondi juurde konsultatsiooniks aja kinni. Mul on üks nö kihvahammas, mis mind ennast väga segab, ning muidu veidi puseriti hambad, seega ortodondi juures saidki plaanid paika pandud. Kohe samal päeval läksin tegin röntgenipildid ära, järgmisel visiidil tehti hammastest jäljendid ja fotod ära.

Teisel visiidil sain teada röntgeni pealt ka oma kurva, kuid osalt ka rõõmsa saatuse. Nimelt pidin laskma enne paigaldamist eemalda kõik oma tarkusehambad, kuid rõõmustav oli asja juures see, et tarkusehambaid oli mul kokku üldse ainult kolm ning muid hambaid vahepealt eemaldada vaja ei olnud! Kahe ülemise eemaldamine ja sealjuures paranemine oli käkitegu, kuna need hambad olid juba välja tulnud. Kõige valusam asja juures oli tuimestussüst, mis tehti otse kurgulakke ja kuna seal ju midagi lihasemat ei ole, siis oligi tunne nagu tiumestust pressitakse otse luude vahele. Arst oli sealjuures väga tore ja kiitis alati, kui selle kõige hirmsama osa olin üle elanud. Tõmbamine käis lihtsalt. Kõigepealt tehti esimeste tangidega suus midagi, arvatavasti lükati iget eemale. Seejärel tõmmati suuremate tangidega hammas välja nii, et ma reaalselt küsisin hambaarsti käest pärast marlitampooni asetamist suhu, et kas see oligi kõik?! Ma ei olnud jõudnud veel kartmagi hakata. Arst soovitas soojalt pärast marli eemaldamist kohe jäätisega maiustama hakata. Paranemine käis suhteliselt kiiresti, mingit õmblust ega midagi ei tehtud. Ühe hamba puhul (millel oli väike põletik sees), pidin kaks päeva paar valuvaigistit võtma, kuna oli selline ebamugav tuksuv ja valutav tunne. Teine aga paranes nii, et ei andnud tundagi, ei mingit valuvaigistit ega midagi. Muidugi arst hoiatas kahel korral, et ega viimase alumise hambaga nii lihtsalt ei lähe.

Ja ojaa, ei läinud tõesti! Viimane hammas oli veel igeme all täitsa peidus ning ei andnud endast kuidagi märku. Kuni eemaldamise päevani mõtlesin, et see hammas on mul hoopis teisel pool ja olin segaduses, kui tuimestust tegema hakati. Kõige parem osa hamba eemaldamise juures oli see, et süstid ei olnud üldse nii valusad kui ülemistel hammastel! Siin aga kogu hea osa lõppes ja järgnes üks lõputu puurimine ja kangutamine. Sisuliselt lõigati ige lahti ja hakati kangutama. Niisama välja ei tulnud, seega oli vaja hakata puurima ja siis veel kangutama.. Sisuliselt pidin seda puurimist ja kangutamist taluma neli korda, kuni lõpuks hammas kätte saadi. Vahepeal võttis arst uue ja võimsama puuri välja, kuna esimesega hammast kätte ei saanud, ning ütles, et puhkaksin vahepeal suud. Terve aja arvasin mina, et puuritakse hammast tükkideks, et see tükkide haaval välja võtta, kuid pärast, kui arst mulle topsi sees terve hamba ulatas, sain aru küll, et puuriti ümbert luu tükke välja. Valu ei olnud protseduuri aeg üldse. Lihtsalt väga ebameeldiv ja hirmus. Pinglises ja hirmsas olukorras hakkavad mul alati põlved/jalad kontrollimatult värisema ja seda tegid nad isegi siis, kui kogu lugu juba läbi oli ja kuulasin arsti soovitusi edaspidiseks.

Kui enne protseduuri arst tutvustavalt rääkis, et pärast ei pruugi põsk paistegi minna ja ehk ei ole ka olulist valu tunda, siis pärast ragistamist öeldi kohe, et kindlasti läheb paiste ja kindlasti on valus. Ju siis läks kõik veidi raskemalt, kui algselt arvati. Ja seda piinavat valu sain tunda juba ca tund-paar pärast protseduuri. Ma ei kujuta ette, kuidas see võimalik oli, kuna pool suud oli endiselt tuim, kuid sealt vahelt oli valu ikka tugevalt tunda. Õnneks kirjutas arst välja kangemad valuvaigistid, mis osutusid täielikeks elupäästjateks. Ja nii ma siis elasingi 6 päeva antibiootikumide peal, kuskil 4 päeva valuvaigistite peal, pidasin jogurti-dieeti ning käisin paistes punnpõsega ringi. Lõpuks tõmbas põsk kollakassinakaks, kuid õnneks mitte midagi väga hullu. Kuigi nelja päeva pärast jätsin valuvaigistid enda menüüst välja, siis õrna valu tegi ikka ning inimese tunne tekkis alles nädal pärast tarkusehamba eemaldamist, kui sain sisuliselt süüa kõike, mida tahtsin. Kokku tehti mulle viis õmblust ja kuskil pooleteise nädala pärast (eile) pidin minema niite välja võtma. Kui aga inimese tunne juba peal oli ja keelega sain hakata suus ringi liikuma, siis hakkasid niidid mind segama ja eemaldasin neist kolm juba ise ära ning üks tuli iseensest ära. Kuna niidid on isesulavad, siis selle ühe pärast ei hakanud arstile enam sõitma. Kõik hambad lasin tõmmata Tallinna Hambapolikliinikus doktor Kotova juures, kes on reaalselt parim arst üleüldse, kellega minul kokkupuude olnud on.

Breketite paigaldamine oli iseenesest täiesti valutu ja kiire ning ülemise kaare sain suhu enne alumise hamba eemaldamist. Kõige ebamugavam oli see aparaat, mis suud lahti hoidis. Sain omale kahe hamba juurde vedrud, mis nende kõrval olevad hambad veidi valulikumaks tegid. Hambad olid pärast veidi tundlikud ja valusad, kuid mitte midagi ületamatut. Harjusin raudadega ka suhteliselt kiiresti ära. Kuna järjekord oli tegelikult selline, et mulle paigaldati ülemised breketid ja nelja päeva pärast läksin tarkusehammast eemaldama, siis ütlen ausalt, et see õrn valu, mida breketid tegid, on praeguseks täiesti unustatud, silmas pidades hamba eemaldamise järgset valu. Samas rääkis ortodont, et breketitejärgne valu oleneb suuresti ka valulävest. Ma võin enda oma üpris kõrgeks pidada.

Praeguste plaanide järgi jäävad breketid suhu mulle ca 18 kuuks ning nelja kuu pärast paigaldatakse ka alumised rauad. Hindadest nii palju, et mina sain Damon breketisüsteemi, mis on uuem ja veidi kallim ning tänu millele ei olnud vaja ruumipuuduse tõttu vahepealt hambaid eemaldada. Üks rida maksis ca 530 eurot ning vastuvõtul pean käima üle ühe kuu ja selle maksumus on 13 eurot (keraamiliste hinnaks kujuneb ca 100 eurot rohkem). Tavaliste breketitega peab vastuvõtul käima iga kuu, nii et võit seegi. Mulle paigaldati tavalised metallikarva breketid, kuna arst ei soovitanud väga keraamilisi nende hapruse ja väiksema mängimisruumi tõttu. Juba välja tulnud tarkusehammaste tõmbamine maksis ca 45 eurot tükk ning viimase hamba keerukam eemaldamine ca 120 eurot. Hambaravi on kirves ja minu rahakotile küll ei meeldi! Ka breketid lasin paigaldada Tallinna Hambapolikliinikus ning doktor Viltsini juures, kellega ma samuti super-super rahul olen. Alguses olin veidi eelarvamuste kütkes, mis puudutas Tallinna Hambapolikliinikut, kuid see oli täiesti asjatu ning kui saate veidi mornidest ja tujututest registratuuritöötajatest mööda, siis vähemalt need kaks arsti on küll super toredad.

Kuna ma ise olen suuremat sorti google-master, kui midagi võõrast ees on, siis mõtlesin ka oma esimest kogemust breketitega jagada. Mind hirmutab alati pigem see, kui ma ei tea, mis mind ees oodata võib. Seega ehk on kellelgi minu kogemusest kasu ning küsimused sellel teemal on igati oodatud.