Võin päris sarjade hull olla. Üldjuhul, kui mingi uue vaatamise omale leian, siis pean lihtsalt kõik hooajad korraga ära vaatama, kuniks olen jõudnud sinnamaani, et iganädalast uut osa vaadata.
Muide, kellele veel sarjad meeldivad, siis leidsin jupp aega tagasi imelise äppi sarjade nö haldamiseks. Saab ära linnutada osad, mis juba nähtud, näitab ära, millal uus osa välja tuleb, olemas on sisututvustused jne. Sealhulgas aitab mul järge hoida, mis numbriga osa peal hetkel olen jne. Ja selleks äppiks on SeriesGuide ja väga-väga soovitan! Kuid liigume siis edasi sarjade juurde.
Grey's Anatomy. Seda vist ei pea kellelegi tutvustama. Meeldivad kõik need suhete keerdkäigud jne. Selle sarja ajal olen vist reaalselt kõige enam pisaraid valanud. Üldjuhul pisardan filmide ajal vaid siis, kui neid üksi vaatan. Kui kellegagi koos, siis tekib nagu mingi nutmise blokk. Grey puhul pole vahet, kas üksi, kaksi või hoopis suurema seltskonnaga, kraanid päästab ikka valla. Läbi aegade üks lemmikuid ja see on vist ainus seriaal, mille puhul läksin hommikul loengusse ja hakkasime kursaõega arutama, et kas ikka uut osa nägid jne. Ja samuti on see üks väheseid sarju, mille vanu osasid võin lõputult vaadata.
Hart of Dixie. See on sari, mille seriaalidepuuduses avastasin. Seriaalide puudus on see periood näiteks suvel, kui sarjade uusi osasid välja ei tule ja kõik vanad olen juba ära vaadanud ning mingi sarjapisik sees ikka karjub, et midagi on vaja vaadata. Ja siis hakkas otsima uusi sarju, mille vaatamismaratone pidada. Kuna mulle The O.C-s Rachel Bilson meeldis, siis andsingi sellele võimaluse. Ütlen kohe ära, et see mu lemmik ei ole, kuid kui juba vaatama hakkasin, siis ei ole ka nii kehv, et pooleli jätta. Räägib naisest, kes läks maakohta perearstiks, tema suhetest seal jne. Kuna tegevus toimub Bluebellis, Alabamal, siis on mitmete tegelaste kõnepruuk ka Alabamale kohane veidi hüplev ja erinev, mis alguses oli päris harjumatu. Tegelaste riietused ja stiil on veidi erinevad ning sedagi on põnev jälgida.
Homeland. See sari on tõeliselt mindblowing. Midagi hoopis teistsugust sellest, mida ma tavaliselt vaatan. Sisuliselt räägib sõjakangelasest, keda hakatakse Iraagist koju naastes jälgima, kuna teda kahtlustatakse terrorismis. Väga põnev, ettearvamatu ja täitsa omamoodi, erilise süzeega. Ma olen alati terve sarja vältel meeldivalt pinges ja põnevil. Kui nägin reklaami, et seda hakatakse ka TV 3-st laskma, siis pidin kohe emale helistama, et ta ikka kindlasti seda vaatama hakkaks. Sari on saanud oma kahe hooaja jooksul juba 5 kuldgloobust ja teisi auhindu, mis on piisav märk sellest, et tegu on on väärt sarjaga! Näitlejad on tõeliselt tasemel ja saavad oma rollidega suurepäraselt hakkama ja kordagi ei ole tekkinud olukorda, et peaks mõnes näitlejas kahtlema.
How I Met Your Mother. Hea 20-minutiline humoorikas vaheldus igapäevategemistele. Tundub, et sari on juba liiga pikaks veninud, kuid vist pidigi viimane hooaeg hakkama. Üldjuhul mulle sellised sarjad ei meeldi, kus laugh tracke kasutatakse, jätavad kuidagi lollaka mulje, kuid selle sarja puhul olen erandi teinud. Siiski oleksin kahe käega poolt, kui nad selle jubeda naeru tagant ära kaotaksid. Huumor toob tihti naerupahvakuid esile ja Barney Stinson juba juba legendiks kujunenud, väga tasemel tegelane.
Pretty Little Liars. See on sari, mille vaatamist ma alustasin üksinda, kuid mis kõrvalt kuuldes mu elukaaslast ka hakkas huvitama ning nii see ongi nüüd meie mõlema sari, mille igat osa koos vaatame. Kui sarja läbib ainult üks ja sama teema ehk antud juhul who's the fucking A, siis on risk, et lõpuks muutub liiga kammiks ja igavaks ära. See on hetkel täpselt sellise piiri peal, et kui oleks minu teha, siis lõpetaksingi neljanda hooajaga kõik ära. Algus meeldis mulle rohkem kui praegused osad, aga samas uudishimust jätkame ikka vaatamist. Positiivne on see, et sarja uued osad tulevad välja ka suvel, kui teiste sarjadega on tavaliselt paus. Vähemalt on midagi, mille uusi osasid oodata. Peategelaste stiili ja riietust on ka huvitav jälgida. Üldjuhul mulle Aria ja Hanna riietused ei meeldi, on kuidagi liiga ülepakutud ja tundub nagu oleks midagi kõigest võetud. Lemmikuks on Emily stiil, mis on peamiselt lihtne, kuid siiski väga kena. Ja üks tegelane, kes mulle näitlejana üldse ei meeldi, on Keegan Allen (Toby), kelle naeratus on lihtsalt jube creepy.
New Girl. Ja jälle üks tore 20-minutiline sari, mille peaosas on imearmas Zooey Deschanel, kes mulle nii näitleja kui ka tegelaskujuna meeldib. Samas tema dorky tegelaskuju on vahel justkui liiga üle pingutatud. Sari ise on ka päris tore ja vahel on hea huumor, veidi sarkastiline ja kiiksuga. Vaatasin sarja kaks esimest hooaega ehk 49 osa ära kuskil 5 päevaga ja selle aja jooksul sari tüütuks ei muutunud, seega igati hea märk! Sisu seisneb selles, et pärast lahkuminekut kolib peategelane Jess korterisse, kus tema kaaslaseks on kolm meesterahvast.
Revenge. Jälle üks väga ettearvamatu süžeega sari, mille võib Homelandiga ühte patta panna. Samas sari on veel nooruke ja jällegi põhineb ühel põhitegevusel - ehk kuidas Emily/Amanda maksab kätte inimestele, kes ta isa elu ära rikkusid. Lugu veel pikalt edasi kerides võib juhtuda sama, mis Pretty Little Liarsiga. Siiski peategelane on ääretult sümpaatne ning tema stiil on lihtne ja kaunis. Ei puudu sellest kättemaksust ka armastus ja inimsuhted. Viimane hooaeg lõppes nii põnevalt ja võimsalt, et on mida sügisel oodata.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et mulle meeldivad sarjad, mis on pigem reaalse sisuga ja kust puuduvad erinevad üleloomulikud võimed ja muu ulme. Kus inimesed on ikka inimesed. Juba lõppenud seriaalidest pidasin silma peal sellistel sarjadel nagu Desperate Housewives, Private Practice, The O.C, Sex and the City, Gossip Girls.
Kui teil on mingeid seriaale, mis võiksid selle ülevaate põhjal mu maitsele vastata, siis ootan huviga teie tagasisidet, sest häid seriaale ei ole kunagi liiga palju.
