Arvustus || Timotei Precious Oils

Hetkel väljend long time, no see kõlab täiesti asjakohasena. Tegelikult võtsin juba tükk aega hoogu, et blogi kallal veidi jälle nokitsena ning nüüd andis hea tõuke selleks asjaolu, et Timotei meeskond saatis mulle katsetamiseks mõned juuksehooldustooted.

Timotei Precious Oils šampooni ja palsamit olen hoolega juba kuu aega pähe määrinud ning pool potsikutest on ka juba kasutatud.

Pakendid on kerged ja mugavad ning antud sarja kujundus tundub mulle ka etem, kui mõnede vanemate omad. Olen veel varem kasutanud Timotei pruunidele juustele mõeldud šampooni, mis oli ka üpris asjalik, aga mida teist korda jälle ostma ei tõmbaks. Üks asi, mis mulle Timotei juures väga meeldib, on see, et kuigi tegu on soodsama supermarketi kaubaga, siis on nende lõhn siiski tagasihoidlik ja ei jäta üdini keemilist muljet.

Precious Oilsi toodete lõhn on samuti tagasihoidlik ning nina tunneb midagi pähklilist. Tooted lubavad õrnalt niisutada sinu normaalseid ja kuivi juukseid. Annab elava sära ja õrna lõhna - mitterasvased ja siidised juuksed iga päev. Lisaks ei ole šampooni ja palsami sisse villitud ühtegi parabeeni ega värvainet!

Pesen juukseid tavaliselt igal teisel või kolmandal päeval ning antud toodete juures ei täheldanud, et peaksin seda tihedamini tegema, seega juukseid vähemalt minul kiiremini rasvasemaks ei muutnud. Šampoon tegi pea ilusti puhtaks, vahutas hoolega ning midagi rohkemat ma šampoonilt justkui oodata ei oskagi.

Palsamist rääkides pean esmalt mainima, et ma olen jube kehv palsamitaja! See tähendab seda, et rätikkuivaks ei kuivata ma juukseid kunagi, vaid nö väänan lihtsalt suurema vee juustest välja ning hops, palsam peale. See vast muidugi ei pigista palsamist maksimaalset tulemust välja, kuid pikema protseduuri jaoks ei ole mul lihtsalt aega ega jaksu. Igatahes Timotei juurde tagasi tulles, tegu on minu arvates täiesti arvestatava palsamiga. Midagi erilist justkui ei oleks, lõhn on jällegi pigem tagasihoidlik ja naturaalne, mis mulle eriti meeldib. Lisaks annab šampoonile miskit juurde tõesti ning juuksed tunduvad veidi libedamad ja mitte nii kuivad. Mul on veel pealmised juuksed eriti sasised ja kuivad tulenevalt vist liiga tihedast föönitamisest ja sirgendamisest. Igatahes juuksed ei ole pärast kuivamist niivõrd kahus ja palsam läheb täitsa asja ette.

Kokkuvõttes võib öelda, et kindlasti kasutan tooted he meelega lõpuni. Eriti veel seetõttu, et puuduvad parabeenis ja värvained, kuid poodi kohe uute järgi ei tõtta, kuna üldiselt ei osta ma üldse kahte ühesugust šampooni ja palsamit järjest, vaid püüan ikka midagi uut ja huvitavat proovida.

Arvamust // Millistel inimestel peaks olema keelatud kinos käia

Võib öelda, et viimasel ajal olen eriline kinosõber ja mulle tõesti meeldib kinos käia. Pimedas suure ekraaniga saalis, kus volüüm on veidi kõvem, on filmielamus hoopis suurem kui kodus telekast või arvutist filme vaadates. Siiski on peaaegu igal seansil mõnda tüüpi inimesi, kes kohe oskavad kinoelamust rikkuda.

 

Kroonilised hilinejad

Kuigi film hakkab peale iga kord märgitust hilisemal kellaajal ja enne seda näidatakse hulk treilereid, siis ikka on alati igal seansil inimesed, kes lihtsalt ei oska õigel ajal kinno tulla ning jõuavad kohale alles siis, kui uksed on juba suletud, saal kottpime ja mõnus filmielamus on juba käima löödud. Ja siis ilmuvadki need kroonilised hilinejad, kes krigistavad ust ja kappavad kohale oma suurte popcorni kastide ja Coca-Colaga ja veab, kui nad juhuslikult ei istu sinuga ühes rivis ja nad ei koperda su nina eest mööda, sosistades: "Vabandust, vabandust!" Siiski üldjuhul justnimelt peavad need inimesed istuma sinuga ühes reas ning seega on tähelepanu hajutatud ja filmi sisseelamine alguses poolik.

Kuid samas jälle teisalt.. Äkki neile inimestele ei meeldi treilereid vaadata?! Sest üks asi, mida ma peale mõndade inimeste veel kino juures vihkan, on trelerid. Ma ei vaata kunagi enne filmi treilerit, kuna seal näidatakse ära tavaliselt kõige paremad palad ja naljad, kõige põnevamad kohad ja üldse on see kogu elamuse rikkumine. Sest kes ikka ühe ja sama nalja peale kaks korda südamest naeraks? Ehk siis big NO minu poolt treileritele.

Inimesed, kes endiselt ei tea, kuidas telefoni hääletuks panna

... ja neid inimesi on, igal kuradi seansil! Ja kui see telefon üle saali mölisema hakkab, siis ma olen justkui filmist välja kistud ja mul on vaja jälle aega, et sinna sisse saada. Ma olen ise telefoni hääletule panemisega täielik saiko. Vaatan alati vähemalt kolm korda üle ja mõnikord olen isegi telefoni välja lülitanud, kuna "äkki see ikkagi hakkab helisema, kes seda tehnikat ikka teab". Ja siis on igal seansil ikka mõni inimene, kelle Nokia-tune hakkab üle saali tilisema. Nii et on kaks varianti, kas sellistel inimestel keelatakse kinos käia või üldse mobiiltelefoni omada.

Naerupurskajad

Need on need inimesed, kes IGA väiksemagi nalja peale purskuvad talitsematult naerma ja mind sellega alati ehmatavad ja ma seetõttu naljast osa ei jõua saada või taban ennast mõttelt, et kus see nali üldse oli. Minu viimane filmielamus hõlmas Pohmakas 3-e ja kahte suure kõriga mereväelast, kes olid vist valve alt putku saanud ja tulid oma vormiga kinosse hüsteeritsema. Sest nende naer tõesti seda oli. Okei, ma mõistan, et kui nali on naljakas, siis väikesele irvele võib lisaks tulla ka "ihihi", aga kui iga pisikese nalja peale oma kõri valla ajada, siis sorry, aga see on juba häiriv ja tekib küsimus, kas inimesed ennast üldse ei oska kontrollida.

Inimesed, kes enda järgi koristada ei oska

Need on need inimesed, kes tulevad kinno suure kraami söögiga (mitte, et mind see häiriks), aga kes pärast filmi vaatamist ei oska oma kraami kokku korjata ja seetõttu ongi kogu pink popcorni täis ja pudelihoidjates vedelevad tühjad topsid ja muu kraam, mis söömingust alles jäi. Nagu kui raske on võtta see tühi tops kätte ja see prügikasti visata? Või kui raske on popcorn õigesse auku pista, et terve tool seda hiljem täis ei oleks? Või kui käsi ei orinteeru hästi, siis kui raske on hiljem enda järelt koristada? Postiivne nende "sigade" juures on see, et nad ei häiri minu kinoelamust ja ebameeldiv tunne tekib pärast hea filmielamuse saamist.


Tuli nüüd üks vinguv ja veidi teistmoodi postitus, kuid need on mõttes, mis mind alati kinos olles tabavad. Aga siiski, kino on igati lahe koht! Muidugi, kui see ei ole Solarise kino. Miskipärast olen seal vaid korra käinud ja tõesti ei meeldi see kino. Sest mis mõttes ma lähen tegelikult kaubanduskeskusesse ja siis sõidan ühe trepi ülesse ja olen juba kinos?! Selle ühe eskalaatorisõiduga ei jõua küll kino tunne peale tulla.

Ja PS! Sain täna kaitstud oma bakalaureusetöö suurepärasele ehk A-le ehk viiele (kuidas keegi soovib) ja varsti saan cum laude omale tasku pista. Jee! :)