Showing posts with label my life. Show all posts
Showing posts with label my life. Show all posts

Saturday, August 24, 2013

Sarjad, mida vaatan

Võin päris sarjade hull olla. Üldjuhul, kui mingi uue vaatamise omale leian, siis pean lihtsalt kõik hooajad korraga ära vaatama, kuniks olen jõudnud sinnamaani, et iganädalast uut osa vaadata.
Muide, kellele veel sarjad meeldivad, siis leidsin jupp aega tagasi imelise äppi sarjade nö haldamiseks. Saab ära linnutada osad, mis juba nähtud, näitab ära, millal uus osa välja tuleb, olemas on sisututvustused jne. Sealhulgas aitab mul järge hoida, mis numbriga osa peal hetkel olen jne. Ja selleks äppiks on SeriesGuide ja väga-väga soovitan! Kuid liigume siis edasi sarjade juurde.

Grey's Anatomy. Seda vist ei pea kellelegi tutvustama. Meeldivad kõik need suhete keerdkäigud jne. Selle sarja ajal olen vist reaalselt kõige enam pisaraid valanud. Üldjuhul pisardan filmide ajal vaid siis, kui neid üksi vaatan. Kui kellegagi koos, siis tekib nagu mingi nutmise blokk. Grey puhul pole vahet, kas üksi, kaksi või hoopis suurema seltskonnaga, kraanid päästab ikka valla. Läbi aegade üks lemmikuid ja see on vist ainus seriaal, mille puhul läksin hommikul loengusse ja hakkasime kursaõega arutama, et kas ikka uut osa nägid jne. Ja samuti on see üks väheseid sarju, mille vanu osasid võin lõputult vaadata.


Hart of Dixie. See on sari, mille seriaalidepuuduses avastasin. Seriaalide puudus on see periood näiteks suvel, kui sarjade uusi osasid välja ei tule ja kõik vanad olen juba ära vaadanud ning mingi sarjapisik sees ikka karjub, et midagi on vaja vaadata. Ja siis hakkas otsima uusi sarju, mille vaatamismaratone pidada. Kuna mulle The O.C-s Rachel Bilson meeldis, siis andsingi sellele võimaluse. Ütlen kohe ära, et see mu lemmik ei ole, kuid kui juba vaatama hakkasin, siis ei ole ka nii kehv, et pooleli jätta. Räägib naisest, kes läks maakohta perearstiks, tema suhetest seal jne. Kuna tegevus toimub Bluebellis, Alabamal, siis on mitmete tegelaste kõnepruuk ka Alabamale kohane veidi hüplev ja erinev, mis alguses oli päris harjumatu. Tegelaste riietused ja stiil on veidi erinevad ning sedagi on põnev jälgida.


Homeland. See sari on tõeliselt mindblowing. Midagi hoopis teistsugust sellest, mida ma tavaliselt vaatan. Sisuliselt räägib sõjakangelasest, keda hakatakse Iraagist koju naastes jälgima, kuna teda kahtlustatakse terrorismis. Väga põnev, ettearvamatu ja täitsa omamoodi, erilise süzeega. Ma olen alati terve sarja vältel meeldivalt pinges ja põnevil. Kui nägin reklaami, et seda hakatakse ka TV 3-st laskma, siis pidin kohe emale helistama, et ta ikka kindlasti seda vaatama hakkaks. Sari on saanud oma kahe hooaja jooksul juba 5 kuldgloobust ja teisi auhindu, mis on piisav märk sellest, et tegu on on väärt sarjaga! Näitlejad on tõeliselt tasemel ja saavad oma rollidega suurepäraselt hakkama ja kordagi ei ole tekkinud olukorda, et peaks mõnes näitlejas kahtlema.


How I Met Your Mother. Hea 20-minutiline humoorikas vaheldus igapäevategemistele. Tundub, et sari on juba liiga pikaks veninud, kuid vist pidigi viimane hooaeg hakkama. Üldjuhul mulle sellised sarjad ei meeldi, kus laugh tracke kasutatakse, jätavad kuidagi lollaka mulje, kuid selle sarja puhul olen erandi teinud. Siiski oleksin kahe käega poolt, kui nad selle jubeda naeru tagant ära kaotaksid. Huumor toob tihti naerupahvakuid esile ja Barney Stinson juba juba legendiks kujunenud, väga tasemel tegelane.


Pretty Little Liars. See on sari, mille vaatamist ma alustasin üksinda, kuid mis kõrvalt kuuldes mu elukaaslast ka hakkas huvitama ning nii see ongi nüüd meie mõlema sari, mille igat osa koos vaatame. Kui sarja läbib ainult üks ja sama teema ehk antud juhul who's the fucking A, siis on risk, et lõpuks muutub liiga kammiks  ja igavaks ära. See on hetkel täpselt sellise piiri peal, et kui oleks minu teha, siis lõpetaksingi neljanda hooajaga kõik ära. Algus meeldis mulle rohkem kui praegused osad, aga samas uudishimust jätkame ikka vaatamist.  Positiivne on see, et sarja uued osad tulevad välja ka suvel, kui teiste sarjadega on tavaliselt paus. Vähemalt on midagi, mille uusi osasid oodata. Peategelaste stiili ja riietust on ka huvitav jälgida. Üldjuhul mulle Aria ja Hanna riietused ei meeldi, on kuidagi liiga ülepakutud ja tundub nagu oleks midagi kõigest võetud. Lemmikuks on Emily stiil, mis on peamiselt lihtne, kuid siiski väga kena. Ja üks tegelane, kes mulle näitlejana üldse ei meeldi, on Keegan Allen (Toby), kelle naeratus on lihtsalt jube creepy. 


New Girl. Ja jälle üks tore 20-minutiline sari, mille peaosas on imearmas Zooey Deschanel, kes mulle nii näitleja kui ka tegelaskujuna meeldib. Samas tema dorky tegelaskuju on vahel justkui liiga üle pingutatud. Sari ise on ka päris tore ja vahel on hea huumor, veidi sarkastiline ja kiiksuga. Vaatasin sarja kaks esimest hooaega ehk 49 osa ära kuskil 5 päevaga ja selle aja jooksul sari tüütuks ei muutunud, seega igati hea märk! Sisu seisneb selles, et pärast lahkuminekut kolib peategelane Jess korterisse, kus tema kaaslaseks on kolm meesterahvast. 


Revenge. Jälle üks väga ettearvamatu süžeega sari, mille võib Homelandiga ühte patta panna. Samas sari on veel nooruke ja jällegi põhineb ühel põhitegevusel - ehk kuidas Emily/Amanda maksab kätte inimestele, kes ta isa elu ära rikkusid. Lugu veel pikalt edasi kerides võib juhtuda sama, mis Pretty Little Liarsiga. Siiski peategelane on ääretult sümpaatne ning tema stiil on lihtne ja kaunis. Ei puudu sellest kättemaksust ka armastus ja inimsuhted. Viimane hooaeg lõppes nii põnevalt ja võimsalt, et on mida sügisel oodata.


Kokkuvõtvalt võib öelda, et mulle meeldivad sarjad, mis on pigem reaalse sisuga ja kust puuduvad erinevad üleloomulikud võimed ja muu ulme. Kus inimesed on ikka inimesed. Juba lõppenud seriaalidest pidasin silma peal sellistel sarjadel nagu Desperate Housewives, Private Practice, The O.C, Sex and the City, Gossip Girls. 

Kui teil on mingeid seriaale, mis võiksid selle ülevaate põhjal mu maitsele vastata, siis ootan huviga teie tagasisidet, sest häid seriaale ei ole kunagi liiga palju. 

Tuesday, August 20, 2013

Teekond breketiteni

Pilt: magnoliamom.com
 
Paar kuud tagasi otsustasin, et võtan ikka end käsile ja panin ortodondi juurde konsultatsiooniks aja kinni. Mul on üks nö kihvahammas, mis mind ennast väga segab, ning muidu veidi puseriti hambad, seega ortodondi juures saidki plaanid paika pandud. Kohe samal päeval läksin tegin röntgenipildid ära, järgmisel visiidil tehti hammastest jäljendid ja fotod ära.

Teisel visiidil sain teada röntgeni pealt ka oma kurva, kuid osalt ka rõõmsa saatuse. Nimelt pidin laskma enne paigaldamist eemalda kõik oma tarkusehambad, kuid rõõmustav oli asja juures see, et tarkusehambaid oli mul kokku üldse ainult kolm ning muid hambaid vahepealt eemaldada vaja ei olnud! Kahe ülemise eemaldamine ja sealjuures paranemine oli käkitegu, kuna need hambad olid juba välja tulnud. Kõige valusam asja juures oli tuimestussüst, mis tehti otse kurgulakke ja kuna seal ju midagi lihasemat ei ole, siis oligi tunne nagu tiumestust pressitakse otse luude vahele. Arst oli sealjuures väga tore ja kiitis alati, kui selle kõige hirmsama osa olin üle elanud. Tõmbamine käis lihtsalt. Kõigepealt tehti esimeste tangidega suus midagi, arvatavasti lükati iget eemale. Seejärel tõmmati suuremate tangidega hammas välja nii, et ma reaalselt küsisin hambaarsti käest pärast marlitampooni asetamist suhu, et kas see oligi kõik?! Ma ei olnud jõudnud veel kartmagi hakata. Arst soovitas soojalt pärast marli eemaldamist kohe jäätisega maiustama hakata. Paranemine käis suhteliselt kiiresti, mingit õmblust ega midagi ei tehtud. Ühe hamba puhul (millel oli väike põletik sees), pidin kaks päeva paar valuvaigistit võtma, kuna oli selline ebamugav tuksuv ja valutav tunne. Teine aga paranes nii, et ei andnud tundagi, ei mingit valuvaigistit ega midagi. Muidugi arst hoiatas kahel korral, et ega viimase alumise hambaga nii lihtsalt ei lähe.

Ja ojaa, ei läinud tõesti! Viimane hammas oli veel igeme all täitsa peidus ning ei andnud endast kuidagi märku. Kuni eemaldamise päevani mõtlesin, et see hammas on mul hoopis teisel pool ja olin segaduses, kui tuimestust tegema hakati. Kõige parem osa hamba eemaldamise juures oli see, et süstid ei olnud üldse nii valusad kui ülemistel hammastel! Siin aga kogu hea osa lõppes ja järgnes üks lõputu puurimine ja kangutamine. Sisuliselt lõigati ige lahti ja hakati kangutama. Niisama välja ei tulnud, seega oli vaja hakata puurima ja siis veel kangutama.. Sisuliselt pidin seda puurimist ja kangutamist taluma neli korda, kuni lõpuks hammas kätte saadi. Vahepeal võttis arst uue ja võimsama puuri välja, kuna esimesega hammast kätte ei saanud, ning ütles, et puhkaksin vahepeal suud. Terve aja arvasin mina, et puuritakse hammast tükkideks, et see tükkide haaval välja võtta, kuid pärast, kui arst mulle topsi sees terve hamba ulatas, sain aru küll, et puuriti ümbert luu tükke välja. Valu ei olnud protseduuri aeg üldse. Lihtsalt väga ebameeldiv ja hirmus. Pinglises ja hirmsas olukorras hakkavad mul alati põlved/jalad kontrollimatult värisema ja seda tegid nad isegi siis, kui kogu lugu juba läbi oli ja kuulasin arsti soovitusi edaspidiseks.

Kui enne protseduuri arst tutvustavalt rääkis, et pärast ei pruugi põsk paistegi minna ja ehk ei ole ka olulist valu tunda, siis pärast ragistamist öeldi kohe, et kindlasti läheb paiste ja kindlasti on valus. Ju siis läks kõik veidi raskemalt, kui algselt arvati. Ja seda piinavat valu sain tunda juba ca tund-paar pärast protseduuri. Ma ei kujuta ette, kuidas see võimalik oli, kuna pool suud oli endiselt tuim, kuid sealt vahelt oli valu ikka tugevalt tunda. Õnneks kirjutas arst välja kangemad valuvaigistid, mis osutusid täielikeks elupäästjateks. Ja nii ma siis elasingi 6 päeva antibiootikumide peal, kuskil 4 päeva valuvaigistite peal, pidasin jogurti-dieeti ning käisin paistes punnpõsega ringi. Lõpuks tõmbas põsk kollakassinakaks, kuid õnneks mitte midagi väga hullu. Kuigi nelja päeva pärast jätsin valuvaigistid enda menüüst välja, siis õrna valu tegi ikka ning inimese tunne tekkis alles nädal pärast tarkusehamba eemaldamist, kui sain sisuliselt süüa kõike, mida tahtsin. Kokku tehti mulle viis õmblust ja kuskil pooleteise nädala pärast (eile) pidin minema niite välja võtma. Kui aga inimese tunne juba peal oli ja keelega sain hakata suus ringi liikuma, siis hakkasid niidid mind segama ja eemaldasin neist kolm juba ise ära ning üks tuli iseensest ära. Kuna niidid on isesulavad, siis selle ühe pärast ei hakanud arstile enam sõitma. Kõik hambad lasin tõmmata Tallinna Hambapolikliinikus doktor Kotova juures, kes on reaalselt parim arst üleüldse, kellega minul kokkupuude olnud on.

Breketite paigaldamine oli iseenesest täiesti valutu ja kiire ning ülemise kaare sain suhu enne alumise hamba eemaldamist. Kõige ebamugavam oli see aparaat, mis suud lahti hoidis. Sain omale kahe hamba juurde vedrud, mis nende kõrval olevad hambad veidi valulikumaks tegid. Hambad olid pärast veidi tundlikud ja valusad, kuid mitte midagi ületamatut. Harjusin raudadega ka suhteliselt kiiresti ära. Kuna järjekord oli tegelikult selline, et mulle paigaldati ülemised breketid ja nelja päeva pärast läksin tarkusehammast eemaldama, siis ütlen ausalt, et see õrn valu, mida breketid tegid, on praeguseks täiesti unustatud, silmas pidades hamba eemaldamise järgset valu. Samas rääkis ortodont, et breketitejärgne valu oleneb suuresti ka valulävest. Ma võin enda oma üpris kõrgeks pidada.

Praeguste plaanide järgi jäävad breketid suhu mulle ca 18 kuuks ning nelja kuu pärast paigaldatakse ka alumised rauad. Hindadest nii palju, et mina sain Damon breketisüsteemi, mis on uuem ja veidi kallim ning tänu millele ei olnud vaja ruumipuuduse tõttu vahepealt hambaid eemaldada. Üks rida maksis ca 530 eurot ning vastuvõtul pean käima üle ühe kuu ja selle maksumus on 13 eurot (keraamiliste hinnaks kujuneb ca 100 eurot rohkem). Tavaliste breketitega peab vastuvõtul käima iga kuu, nii et võit seegi. Mulle paigaldati tavalised metallikarva breketid, kuna arst ei soovitanud väga keraamilisi nende hapruse ja väiksema mängimisruumi tõttu. Juba välja tulnud tarkusehammaste tõmbamine maksis ca 45 eurot tükk ning viimase hamba keerukam eemaldamine ca 120 eurot. Hambaravi on kirves ja minu rahakotile küll ei meeldi! Ka breketid lasin paigaldada Tallinna Hambapolikliinikus ning doktor Viltsini juures, kellega ma samuti super-super rahul olen. Alguses olin veidi eelarvamuste kütkes, mis puudutas Tallinna Hambapolikliinikut, kuid see oli täiesti asjatu ning kui saate veidi mornidest ja tujututest registratuuritöötajatest mööda, siis vähemalt need kaks arsti on küll super toredad.

Kuna ma ise olen suuremat sorti google-master, kui midagi võõrast ees on, siis mõtlesin ka oma esimest kogemust breketitega jagada. Mind hirmutab alati pigem see, kui ma ei tea, mis mind ees oodata võib. Seega ehk on kellelgi minu kogemusest kasu ning küsimused sellel teemal on igati oodatud.

Friday, April 5, 2013

Töökohaotsingud vol 1

Kuna ma siin kunagi juba otsa lahti tegin ja poole sõnaga rääkisin oma tööotsingutest, siis mõtlesin jagada teiega hetkel natuke rohkemat. Mulle endale meeldib sellise sisuga lugusid alati lugeda, ehk on keegi minusugune veel olemas.

Hetkel töötan pangas assistendina ning olen omandamas TTÜ majandusteaduskonnas bakalaureusekraadi. Kuna hetkel tunnen, et mind tõmbab pigem audiitortegevuse poole, siis ei rahulda mind praegune ametikoht ning sooviksin tegutseda just auditi vallas. Just sellel põhjusel hakkasingi surfama tööpakkumiste portaalides ja alguses oli seis küll nutune - päris mitu nädalat tundus, et ei ole mitte ühtegi kohta, kuhu kandideerida! See nutune seis kestis seni, kuni erinevad audiitorfirmad hakkasid enda juurde otsima finantsaudiitori assistente või finantsaudiitori nooremkonsultante - olenevalt siis sellest, kuidas seda ametikohta nimetada taheti, kuna tegelik töösisu on sama.

Nii kandideerisingi kahte suuremasse ja rahvusvahelisse auditi- ja konsultatsiooniettevõttesse. Esimese ettevõtte puhul tuli kandideerimiseks saata CV ja motivatsioonikiri, teise ettevõtte puhul tuli juba kandideerimisel täita nende veebikeskkonnas test, mis hindas numbrilist võimekust ja loogikat.

Peagi saingi esimesest ettevõttest tagasiside, et minu motivatsioonikiri ja CV jäid neile silma ning sooviksid mind kutsuda esimesse vooru ehk testile. Test koosnes erinevatest loogika- ja matemaatilistest ülesannetest. Kusjuures kalkulaatorit kasutada ei tohtinud, mis osutus omaette pähkliks. Samuti pidi täitma testi inglise keele kohta. Seal olid ülesanded valikvastustega ning pidi lünka valima sobiva sõna vms. Matemaatika-loogika test läks mul enda arvates suhteliselt hästi (siinkohal mainin, et ma ei ole üldjuhul sellist tüüpi inimene, kes pärast igat kontrolltööd/testi/eksamit kukub halama, et kõik läks nii metsa, kuigi tegelikult on lõpuks tulemustest näha, et asi on metsast kaugel; arvan, et oskan tulemust suhteliselt objektiivselt hinnata). Inglise keelega läks minu arvates pigem kesmiselt, sest tihti olin kahe erineva valikuvariandi vahel ja ei suutnud eristada, kumb on õige.
Mingi aja pärast sain aga kõne, et mu test oli väga heade tulemustega ning nad soovivad mind kutsuda rühmatööle, kus ma ka see nädal käisin. Rühmatööl oli koos minuga 6 inimest ning nö lahendada tuli kaks erinevat ülesannet. Kui alguses öeldi, et nüüd hakkame mängima rollimänge, siis minu esimene emotsioon oli: "Oh, Jeeeez!" Õnneks selgus, et mingit näitlejatribüüti meilt ei oodatud ning esimeses ülesandes pidime end ette kujutama kosmonautidena ning järjestama 15 eset tähtsuse järjekorras. Seejärel pidime arutama rühmaga ning tegema nö rühma ühise järjestuse ja hiljem seda võrdlema Armstrongi järgi õige lahendusega. Teise ülesandena pidi iga rühmaliige kehastama ühe ettevõtte mingi konkreetse osakonna juhti ning koos meeskonnaga pidi kärpima ettevõtte kulusid 20% võrra. Ehk siis iga osakonna juht pidi seisma oma osakonna kulude eest ja põhjendama, miks need on vajalikud ja miks neid kuigipalju kärpida ei saa. Oma aktiivsusega jäin suhteliselt rahule, üle vindi ei keeranud ja täitsa vait ka ei olnud. Tundub, et nö hindamiskomisjon jäi samuti rahule ning nüüd olen kutsutud viimasesse vooru ehk individuaalsele vestlusele, mis toimub järgmisel nädalal. Nähtavasti tulebki vol2 postitus sellest, kuidas vestlus möödus.

Rääkides nüüd teisest ettevõttest, siis sealt sain kõne, et minu veebis tehtud testid läksid hästi ning nad soovivad mind kutsuda esimesse vooru, milleks on siis kordustest. Ehk sisuliselt testiti seda, kas oma ülesanded ikka ilusti ise ära tegid. Esimeses voorus lahendasimegi neid samu teste ning lisaks inglise keele testi. See inglise keele test meeldis mulle rohkem kui esimeses ettevõttes, kuna ülesanded olid mitmekesisemad ja huvitavamad. Mõne aja pärast sain ka e-mailile tagasiside oma testi tulemuste kohta ning teist korda lahendades olid tulemused paremad kui esimesel korral kodus. E-mailis öeldi, et minuga võetakse lähiajal ühendust, kui on otsustatud, kellega nad järgmises voorus edasi jätkavad. Testi tegemisel öeldi veel seda, et kui antud voorus palju inimesi välja langeb, siis jätkatakse kohe intervjuudega (mida on kokku kaks), kuid kui kandideerijate arv jääb suhteliselt samaks, siis korraldatakse veel rühmatöö voor, kus jällegi sõelumine toimub. Täna sain kõne, kus küsiti, kuidas mul enda arvates testidega läks, ning kas sooviksin tulla järgmise vooru vestlusele, kuna neile tundus, et testid läksid hästi. Ja muidugi ma soovin!

Seega praegu olengi sellises seisus, kus järgmisele nädalale on planeeritud kaks intervjuud. Üks intervjuu on esimese ettevõtte viimane kadalipp, ehk mis peakski otsustama, kas saan sinna tööle või mitte. Teises ettevõttes on eesolev intervjuu eelviimane voor, millele järgneb veel üks intervjuu. Seega närvipinget on järgmises nädalas palju. Hetkel olen väga rõõmus selle üle, et üldse läbi nii mitme vooru jõudnud olen, kogemust on see palju andnud ning kui see vaid kogemuseks jääbki ja töökohta mulle ei too, siis on ju alati järgmine aasta jälle. :)

Wednesday, March 20, 2013

Egiptus 2012 detsember

Tahtsin jagada täna midagi veidi teistsugust. Nimelt pilte ja veidi juttu meie talvisest päikesepuhkusest Egiptuses. Käisime elukaaslasega eelmise aasta lõpus meie esimesel kaugemal reisil ja sihtkohaks sai muidugi valitud Egiptus. Seda muidugi põhjusel, et tegu on soodsaima päikeserohke sihtkohaga, samas oli ka huvi sealse kultuuri ja eluolu vastu. 


Meie käisime Hurghadas, kuna väike minupoolne research internetis tegi selgeks, et kui soovid veidigi kohalikku elu näha, siis on parem minna Hurghadasse, mitte Sharm el Shake'i. Ka meie hotell oli nö vana-Hurghadas ning 50 meetrit hotellist väljapool võis juba näha väga suurt kontrasti: 5 tärni hotelli külje all olid tänavad täis prügi, rämpsu ja mustust. Hurghada uuemat poolt saime ka põgusalt uudistada ning sealne pikk peatänav oli küll väga puhas, Euroopalik ja uus. Mina jäin igatahes valikuga rahule, kuigi sõbranna Hurghadat ei soovitanud ja ütles, et see kohalik elu ei ole see, mida näha tahaks. Siiski mulle meeldis väga.


Ostsime pakettreisi, et saaksime tõeliselt puhata ja ei peaks muretsema organiseerimise pärast. Hotelli valisime soovituse järgi ning hotelli peamiseks plussiks oli külaliste vanusepiirang, ehk alla 18-aastased ei olnud hotelli lubatud. Mitte, et mulle lapsed ei meeldiks, kuid kindlasti olete olnud olukordades, kus mõne lapse kisa on eriti tüütuks osutunud. Ja ujulates on tihti neid olukordi ette tulnud, seega leidsimegi, et bassein/merevesi + vees hullavad, mänglevad ja karjuvad lapsed ei ole just see kooslus, mis lõõgastavaks puhkuseks sobiks.


Et puhkus ei oleks ainult päikese käes vedelemine, siis käisime ka kahel väljasõidul. Esmalt käisime linnaekskursioonil, kus sõitsime bussiga vist terve linna läbi ja külastasime tähtsamaid kohti. Giidiks oli eestlane, kes on ise mitu aastat juba Hurghadas elanud ning oskas kohalikust elust-olust palju rääkida. Käisime kohalikus kommipoes, mošees, New Marinas, õigeusukirikus jne.


Lisaks võtsime ka päevase bussireisi Luxorisse. Muidugi suutsid konditsioneer ja külmad joogid mind selleks päevaks haigeks teha ning esimene osa bussisõidust möödus vaid uue peatuspuntki ootuses, kust saaks jälle teed osta. Luxoris erinevate vaatamisväärsuste juures sai näha Egiptuse tänavakauplejate tõelist müügimehelikkust. Moodustati inimkette bussiukse ette, müüdi kaupa läbi bussiakna, riputati erinevaid jubinaid külge jne. Egiptuse ajalugu on nii sügav ja lai, et ühest bussireisist selle hoomamiseks kindlasti ei piisa, kuid mingeid killukesi sai ikka kokku korjatud.


Inimesed Egiptuses on jube avatud ja sõbralikud. Kindlasti on mingi osa sellest soov teenindajana saada võimalikult palju tippi või müüa maha tegelikult väärtusetuid asju võimalikult kalli hinna eest, kuid siiski avaldas see mulle muljet. Hotellis oli üks shisha-baar, mida selle nädala jooksul 3-4 korda külastasime. Esimesel korral surusid teenindajad kätt ning juba teisel korral kallistasid nagu vana tuttavat. Viimasel korral, kui ütlesime, et sõidame homme ära ja see meie viimane päev siin, siis kutsusid veel viimasele shishale maja kulul.


Minu kogemust ei ole küll palju, kuid selle ühe tripi jooksul sai selgeks, et Hurghadas on võimalik ka petta saada nii, et peaaegu ei pane ise tähelegi. Kord välja minnes jõlkus hotelli juures üks mees, kes ütles, et töötas ka seal hotellis mõni aeg, kuid avas kaks nädalat tagasi üle tee oma poe ning kutsus meid rõõmuga sinna sisse. Ütlesime, et hetkel ei ole aega, kuid homme tuleme läbi. Ja nii ta oma putka juurest meile iga kord lehvitaski, kui juhtusime mööda kõndima. Kui lõpuks homne saabus, siis mõtlesime, et peame ka oma sõna ja astusime läbi. Lõpuks tuli jutu sees välja, et ta ei ole tegelikult kunagi antud hotellis töötanud ning pood on tal ka juba mitmeid aastaid olnud. Nii et ära usu sõnagi, mida üks Egiptuse müügimees sulle räägib. 
Kui rääkida kauplemisest ja hindadest, siis minu väike kogemus näitas, et fikseeritud hindadega poes on asjad igati soodsamad ning ostlemine mugavam. Tuleb mu eelistus võib-olla ka sellest, et mulle ei meeldi müüjate kullipilgu all endale midagi osta, vaid soovin omaette rahulikult vaadata. Näiteks salle sain fiks hindadega poest odavamalt kui meie osav giid pika kauplemise peale kaupmehelt sai. 
Ja müüjatest nii palju, et kui alguses püüdsin ikka olla viisakas ja iga pakkumise peale ei, aitäh öelda, siis lõpuks enam ei jaksanud, kuna neid oli tõesti nii palju. Ühelt äärmiselt raevukalt müüjalt saime isegi vaikuse peale sõimata, et mis me õige arvame, et oleme Euroopast ja nii haritud ja targad, kuid tegelikult oleme jube rumalad ja ebaviisakad, sest ei või isegi pakkumist ära kuulata. Aga tõesõna, kui iga kahe sammu tagant ilmub välja uus kaupmees, kelle "one dollar, one dollar" pakkumist peab kuulama, siis lõpuks tekib nende vastu mingi kaitsesein ja sealt neid enam läbi ei lase.


Palju võis kohata ka lapsi, kellele juba väiksest peale selgeks tehtud, mille jaoks turistid nende kodumaal käivad ja kuidas neilt süüa/raha lunida või isegi üks väike taskunäppamine teha. Viimase ohvriks oleksin isegi langenud, kui ei oleks kiire reageeringuga olnud. Giid rääkis, et väikestel tüdrukutel võib peakatte alt näha rida kuldseid kõrvarõngaid, nii et tegelikkuses pole nende olukord üldse nii kehv, kui näidata püütakse.


Samuti oli minu jaoks üllatav, kuidas iga liigutuse eest oodetakse müntide kõlinat. Näiteks olid hauakambrites inimesed, kes kutsusid su enda juurde, näitasid taskulambiga lakke mõne huvitava joonistuse peale ning selle peale sõrmi viibutasid, et nüüd mõne mündi poetaksid. Sama oli pildistamisega. Templis olid näiliselt sõbralikud ja toredad inimesed, kes kutsusid endaga/endast pilti tegema ning hiljem selle eest raha nõudsid. Kui nende soovile vastu ei tulnud, siis hakkasid järgi käima ja arusaamatuid sõnu loopima.


Pean tõdema, et Egiptuses on väga palju meeldivat ning eriti meeldis mulle see kontrast, kus turismipiirkond on toodud tegelikkuses suhteliselt vaesesse piirkonda. Turistide jaoks on hotellialad üles vuntsitud, kuid ümberringi on näha siiski suurt vaesust. Tuleb tunnistada, et olin Egiptuse jaoks liiga naiivne, kuid kindlasti järgmisel korral olen targem. Nüüd ootame, millal müüki tuleksid uue hooaja reisipakkumised Egiptusesse, ning soovime sinna oktoobris tagasi põrutada.


Mis on teie viimane kaugem reis või kuhu plaanite lähitulevikus minna?

Tuesday, March 19, 2013

New In // 19.03.2013


Teen ühe kiire postituse ja näitan teile põgusalt tooteid, mis viimase nädala jooksul minu omandusse on saanud. Kõigepealt hüppasin reedel enne Kundasse sõitu Kristiine keskuse Prismast läbi. Tahtsin omale osta selle kiidetud Garnieri silmameigieemaldi ja kui juba seal olin, siis võtsin ka ühe päris soodsa (1.45 eurot) küünelaki, mis on Bellaoggi poolt toodetud, ning 3 erinevat näomaski pakki, millest ühe kasutasin juba ise ära ning ühe andsin emale proovimiseks.
Ja siis saabus täna pakiautomaati minu eilne tellimus JOIKist. Tahtsin proovida nende silmaümbruskreemi, mille sai tänu GENEFIC koodile soodsamalt, ning keha koorimiseks tellisin kehakoorija ja kooriva seebi. Esmamuljed, mis piirduvad vaid toote nuusutamisega, on igal juhul väga head!

Millalgi ka toodetest pikemalt! Millised on teie viimased ostud ja kuidas olete rahule jäänud?

Nüüd aga lähen välja, et värske õhu käes oma peavalu tuulutada. Käisin täna ühes audiitor- ja konsultatsioonifirmas esimese vooru testil. Nimelt otsin endale uut töökohta, mis vastaks rohkem minu tulevikuplaanidele ja õpitavale erialale. Test kestis kokku ca 2,5 tundi ja testiti inglise keelt ning matemaatikat-loogikat. Kusjuures matemaatikatestis ei tohtinud kalkulaatorit kasutada ja siis seisin silmitsi suure küsimärgiga. Ehk kuidas see kirjalik korrutamine ja jagamine nüüd käiski?! Õnneks sain hakkama, kuid esimene ehmatus oli siiski suur, kui tavaliselt olen sellistes olukordades alati kalkulaatori järele haaranud.  Olen kuulnud, et kandideerimisprotsess pidi sinna olema päris pikk, kokku vist 3-4 vooru. Eks siis ole näha, mida töömaastik mulle lähiajal pakub. :)