Kuna ma võimalusel filmi- ja kinofänn olen, siis ongi õige aeg blogisse luua nurk "Kolm filmi". Las siis see rubriik jääb viimati vaadatud filmide põgusaks ülevaateks ja minu arvamuse jaoks.
The Departed (2006). Selle filmi vaatamise lugu on selline, et tahtsime elukaaslasega õhtu veetmiseks mingit head filmi vaadata. Muidu on soovituse kõikjal, kuid kui lõpuks vaatamiseks läheb, siis ei leia kuskilt mingit head filmi, millele võiks pilgu peale visata. Ja siis ma läksin kindlama vastupanu teed ja lihtsalt sirvisin Leonardo Dicaprioga filme, mida ma veel näinud ei olnud. Enamus Leonardoga filme on mulle ikka muljet avaldanud ja ei olnud seegi erand. Film oli tõesti väga kaasahaarav. Alguses vaadates peaks ehk filmile veidi sisseelamisaega andma, kuna algus tahtis venida ja segane olla. Aga mida edasi, seda paremaks läks ning lõpp oli üldse selline, et olin arvuti ees suu ammuli. IMDB's on filmi hinnanguks ilusad 8.5 punkti ja ega minagi vähem ei paneks. Mingid küsimärgid jäid veel pärast filmi õhku (näiteks mis ümbriku DiCaprio tollele naisele edasi andis jne) ning Google ka mingit ühest vastust ei andud, seega sobivad vastused saab igaüks endale ise välja mõelda. Nii et kellele meeldivad thrillerid, mis on vürtsitatud draamaga, siis see oleks igati hea valik.
We're the Millers (2013). See on minu üks viimatine kinoelamus ja igati õnnestunud! Naerda sai tõsiselt. Mul on tegelikult veidi kahju, et olin selle filmi treilerit enne näinud, seega mõned humoorikad kohad olid juba ette teada, kuid minu meelest suuremad naljad jäid ikkagi filmi. Pärast filmi lõppu näidati ka bloopers'eid, millest mõni oli ikka eriti õnnestunud ja naljakas (näiteks kui Anistoni teadmata Friendi tunnuslugu käima pandi). Kuigi Jennifer Aniston mängib tavaliselt säärastes komöödiates või mõne nurga pealt imalates romantilistes komöödiates, siis mulle ta siiski meeldib väga ja jätab sümpaatse mulje. Annan filmile juba plusspunktid selle eest, et nii toreda näitleja sinna kaasas. Kindlasti suurendas elamust see, et vaatamine toimus kinos, seega soovitan teil seda kinno vaatama minna ja oma päev lõbusamaks muuta.
jOBS (2013). Viimane kinoelamus kahjuks nii õnnestunud ei olnud. Film oli minu arvates liiga pikk, veniv ja igav. See oli vist esimene kord, kui olen kinos telefoni välja otsinud, et vaadata mis kell on, ehk millal film lõpuks läbi saab. Paar inimest läksid filmi keskel isegi minema, seega ma ei olnud vist ainus, kellele see ei meeldinud. Vahepeal suutsin isegi pea kaaslase õlale toetada ja silmad kinni panna. Siiski arvasin, et oleks liiga ebaviisakas kinos magama jääda ja sundisin ennast filmi lõpuni vaatama. Kui mõne filmi puhul hoiab põnevust üleval juba ainuüksi see küsimus, et "kuidas see jama küll ükskord lõppeb?", siis antud filmi puhul oli lõpp juba ette teada ning seetõttu oli ka põnevus null. Mis aga mulle filmi juures eriti meeldis, oli see, kui tõepäraselt püüti näitlejaid tõelistele inimestele samastada, kuna tegu ju siiski tõsielulise filmiga. Lõpus näidati kõrvutatud pilte, kus ühel pool olid nö päris inimesed ja teisel näitlejad. Nii mõnedki olid täpselt üks ühele, mis minu arvates eriti uskumatu tundus. Samuti oli huvitav see, et Steve Jobs kohati säärane tõbras isiksuselt oli, sisimas oma emotsionaalsete probleemidega, kuid väljapoole tõesti tõbras. Siiski film ei suutnud tegelastega mingit emotsionaalset sidet luua ja jäi kuidagi kaugeks, lihtsalt kulges omaette. Arvan, et raha igatahes väärt ei olnud ka kindlasti leiab mitmeid dokumentaale Steve Jobsist ja Apple'ist, mis sügavamalt puudutavad.
